«Las perenaine tantsib, küllap ta peremehe koju tantsib,» arvab Mädasoo.
«Keda tants enne peremeheks teind,» ütleb Põldotsa Vaokse.
Mehed vaikivad, aga nad vaikivad nõnda, nagu jätaksid nad peaasja ütlemata. Rein tunneb, et jätavad. Midagi liigub õhus, midagi peab meeste meeli ärevil, millest nad Reinule otseteed ei tihka rääkida, millest aga lausuvad mõistamisi. Alles peo lõpul jõutakse sinnamaale, et Mädasoo ütleb:
«Küll va Katku Villu õige uhub tantsida.»
Ja kui keegi midagi talle ei vasta, ütleb Mädasoo taat otseteed Reinule:
«Kuule Kõrboja, Katku Jüri poeg tantsib enda sinu talusse peremeheks.»
«Mädasool hakkab juba süda kipitama, temal ju ka poeg kodus,» pistab Lõugu vana vahele, ilma et ta ära ootaks, mis Rein ise vastab.
«Minu pojal on paremat teha, kui Katku Villu sugustega vägipulka vedada,» ütleb Mädasoo.
«Mis tähendab siin Katku Villu – Kõrboja!»
«Mina olen selle asja tütre kätte and, tehku ta mis tahab,» lausub nüüd Rein.
«Ja tütar tantsib aina Katku Villuga,» kinnitab Mädasoo. «Aga ei mina küll niisukest oma ulu alla laseks, ükskõik keda, mitte teda,» räägib ta edasi. «Näe, tänagi jälle – muud kui rusikas välgub teisel aga.»
Üksi kustuva jaanitule äärde jäädes mõtleb Rein, et tema tütar tantsis täna öösel aina Katku Villuga, tantsis, nagu oleks Madli ta ära teinud oma Katku Villust rääkimisega. Ja ta mõtleb oma vennast Oskarist, mõtleb tema naisest, mõtleb lõpuks Kõrbojast, nagu ta tema tütrele annud, aga peagi muutub see reaalne Kõrboja selleks teiseks Kõrbojaks, mis on kui jaanituli järve ääres mändide keskel, ainult tütar Anna ei tantsi seal Katku Villuga, ei, seda ei tee ta mitte.
Rein on paljud jaaniööd tule ääres veetnud, ta on muidki öid Kõrbojal tule ääres kulutanud, aga kunagi pole ta nii palju Kõrbojast mõelnud kui täna öösel. Täna, kus ta enam pole peremees ega midagi, ei mõtlegi ta muust kui aga Kõrbojast, mis oleks nagu korraga
71
