11
Kõrboja järve ääres valitseb vaikus, nagu poleks siin kunagi pill mänginud ega inimesed tantsinud, siin valitseb niisugune vaikus, et raske oleks mõelda pidutsemise peale, kui poleks seda jalgega mudale tallatud muru ja tuleaset, mis alles suitseb.
Tuleaseme läheduses pikutab Kõrboja Rein ise, kes eilsest päevast saadik enam peremees ei ole, vaid ennem vabadiku nime võiks kanda. Ta on juba mõni hea tund siin nõnda pikutanud ja tal pole veel praegugi tahtmist lahkuda, ehk küll jaanitulest ainult peotäis kurduvaid süsi järele jäänud. Piip on Reinu suus kustunud, aga ei ta topi temasse uut tubakat ega pane uut tuld peale, nagu oleks tubakas kotist sootuks otsas ja nagu ei saaks jaanitulelt enam piibulegi süütist. Aga Reinul on tubakat kotis veel küll, olgugi et kott küla peremeeste käes ringi käis, ja jaanitules leidub veel häid süsi, tarvitseb ainult pisut orgiga tuleaset liigutada. Rein lihtsalt ei taha tubakat toppida ega elavaid süsi otsida, tal on nõndagi hea pikutada kustuva jaanitule paistel.
Rein asus siia juba siis, kui tõrvatünn vardast maha kukkus, mispeale noored tantsumurule koondusid, kus mängis pill. Alguses istus ta ja temaga ühes istusid teised peremehed, kes armastasid juttu vesta Kõrboja saksaga, nagu nad teda harilikult nimetasid, sest temal oli vanker, millel käis kaks hobust ees. Kõrboja peremees oli siinsete peremeeste seas ainuke, kes sõitis mõnikord kahe hobusega ja kes ei söönud perelauas, sellepärast oli tema ise ja oli ka tema ainuke tütar Anna pisut kõrgemast soost, kõik arvasid, et oli, Kõrboja peremehega juttu ajades olid meestel sellekohased näod, sellekohased kõned, sellekohased hääledki ja ei kellegagi rääkinud nad nõnda, nagu nad rääkisid Kõrboja peremehega või tema koolitatud tütrega. Nõnda oli see tänini ikka olnud ja kõik olid sellega harjunud, Kõrboja Rein isegi oli.
Ainult täna õhtul näis talle esimest korda, nagu poleks peremeestel enam endiseid sõnu, endist häält, kui nad istusid temaga
69
