Lehekülg:Tammsaare, Kõrboja peremees.djvu/68

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

kui nad olid teistest tükike maad ette jõudnud. «Ja teate, mis ma siis tahaks,» lisas ta juurde, ning kui perenaine uudishimulikult talle otsa vaatas, jatkas ta: «Siis tahaks ühes teiega Kivimäe tipust rabale minna, üle selle väikse saare, kus me kord käisime, kõveral kasel jalgu puhkasime ja murakaid sõime, tahaks minna otseteed edasi Hundiaugu saartele, kus on tänavu palju maasikaid. Nad peaks juba valmis olema, sest tänavu on varane kevade. Siis näeksite ka seda nõndanimetatud Mädalaugast, Kõrboja riigi kaugemat nurka, viimast kupitsat, kuhu tol korral tahtsite minna ja kuhu te ometi ei saand, sest enne sõitsite ära. Aga mina käisin veel siis Mädalaukal, Hundiaugu saartel mitte; sinna pole ma üldse sest ajast saadik saand, mil me seal kõveral kasel istusime ja murakaid sõime.»

Nõnda rääkis Katku Villu, kui ta kõndis Kõrboja perenaise kõrval natukene maad piduliste ees Kivimäe poole, ja perenaine kuulas teda vait olles, nagu poleks tal midagi selle vastu, et Villu kutsub teda kõverale kasele, Mädalaukale ja Hundiaugu saartele, kus on tänavu palju maasikaid raiestikkude pärast.


68