Lehekülg:Tammsaare, Kõrboja peremees.djvu/61

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

põhku valmistama, kõike seda teeks ma. Muidugi mitte ühe, kahe aastaga ei läheks see, vaid see võtaks aega, aga mis sest, kui ta lõpuks ometi läheb. Teeks tööd! Mina varemalt ei teadnud, misuke rahuldus on töös, aga vangis…»

Villu peatus. Viimast sõna poleks pidanud ta ütlema, arvas ta, aga ta oli öelnud ja parata polnud midagi.

«Miks te vaikite? Miks te edasi ei räägi?» küsis perenaine, nagu poleks ta Villu viimast sõna tähelegi pannud.

«See on nii rumal, et ma ise seda meelde tuletan,» vastas Villu vabandudes, «oma vangisolemist, kinniistumist nimelt.»

Ja kuidas ta ka veel oleks tahtnud või kuidas ka Kõrboja perenaine oleks küsinud, aga Villu ei leidnud enam endist tuju rääkimiseks, ta polnud enam himu mõelda, mis ta küll teeks, kui ta oleks korraga Kõrboja peremees. Nõnda jõudsidki nad paadiga kaldale, Villu tüüril, ilma et tüüriks, Kõrboja perenaine aerudel, ilma et ta tõsiselt aerutaks.


61