Lehekülg:Tammsaare, Kõrboja peremees.djvu/6

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

aidalakas, et ka temas otsib laulu miski nimetu, mis tuleb ei tea kust, tuues aimamata rõõmu, kergust, peaaegu meeletust.

See on sama tundmatu, kes teda tänini ilmas ümber vintsutanud, teda jooma ja kaklema ajanud, temale kinnitanud, et ühes või teises neiu hääles, ühes või teises pilgus, ühes või teises juuksepalmikus on õndsus ja igavik. Tema, Villu, on seda tundmatut ikka uskunud, on uskunud ja usu pärast kõik mängule pannud, nagu viimane kordki, kui ta võitles kümmekonnaga ja sattus vangimaja tappide ja tabade taha enam kui terveks aastaks.

Eile õhtupoolikul sai ta vabaks, sõitis linnast välja ja jõudis öösel koju, kus ta aidalakka magama puges, ilma isa või ema äratamata, tühja kõhuga ja rusutud meelel. Aga täna ärgates on ta rõõmus, isegi ei tea mispärast. Kuulab kase kohinat ja rõõmustab, kuulab lindude laulu ja rõõmustab veel rohkem. Ta võib kuulata, nagu poleks ta kellelegi teibaga pähe löönud ja nagu poleks ta vangis istunudki.

Ka Neero võttis ta öösel vastu, nagu poleks ta kellelegi kunagi küünemusta väärtki kurja teinud, haugatas paar korda ja tuli siis niuksudes juurde, kargas najale püsti, liputas saba, lakkus käsi. Vististi magab ta praegu aidavahe väravate ees ja ootab tema, Villu mahatulekut. Ainult inimesed, nendega on teisiti, need muidugi ei anna andeks, ei unusta niipea, sest Villu on tõstnud käe inimese vastu, kel oli puss peos. Ema vast ei ütle küll midagi, aga tema silmad tõusevad kahtlemata vett täis, kui ta Villut näeb. Ainuke, kelle silmist ta ehk võltsimatut õnne loeb, oleks Eevi pojaga, sest tõepoolest istus Villu ju tema pärast kinni: Eevi silmade pärast istus Villu vangis. Eevi on esimene naine, kelle pärast Villu kinni pidi istuma, teised on kaasa toonud ainult kas tühjad tülid või meeletu joomise. Villu isegi ei tea miks, aga alati, kui tal tegemist on olnud naistega, on pidanud ta jooma ja kaklema, muidu satub ta väga harva teistega pahuksesse.

Villu mõtteid segas aidaukse kriiksumine ja ema hääl, mis ütles:

«Noh, Neero, mis siis sinu arusse täna on läind, et sa aina aidavahe väravate ees kükitad? Kas sul paremat paika ei ole?»

Ema sõnad äratasid tema enda kui ka koera vastu õrnushoo Villu südames. Ta oleks tahtnud hea olla ühele kui ka teisele. Ta oleks tahtnud, et ema oleks võinud oma poega vastu võtta, nagu võttis


6