pimedat tühjust, näeb, aga ei ütle midagi, vaatab, aga ei lausu mehele sõnagi, kui see sepitseb õnne-tulilindu. Paarikaupa lendavad tulihännad Katku Villu peost: ikka vilksatab üks järve ja teine öisesse taeva ning vaikides vaatleb neid Kõrboja perenaine, kes istub lootsikuninas. Ainuski hüüe, ainuski valjem sõna ei tõuse lootsikust vastuseks kaldaltkostvaile rõkatusile, kui praksuvad järve kohal sinised, roosad ja lillad leegid.
Veel siis, kui kõik raketid lastud ja kui oleks aeg aerud võtta ning kaldale tagasi sõita, seisab Villu lootsikupäras norus peal nagu aru pidades.
«Kõik?» küsib Kõrboja perenaine.
«Kõik,» vastab Villu virgudes ja pöördub küsija poole. «Me peaksime nüüd jällegi kohad vahetama,» lisab ta juurde.
«Milleks,» ütleb Kõrboja perenaine. «Istuge sinnasamasse ja tüürige, mina aerutan.»
Villu kuulab sõna ja istub. Ta on täna üldse väga sõnakuulelik ja allaheitlik.
«Kuhu sõidame?» küsib ta.
«Seda jätan teie valida,» vastab Kõrboja perenaine.
Villu mõtleb kaldale tüürida, aga ta unustab oma kavatsuse, sest Kõrboja perenaine küsib temalt:
«Kas teie jääte nüüd Katkule peremeheks?»
«Esiotsa jään siia, aga peremeheks mitte, isa on peremees,» vastab Villu.
«Aga pärast, kui isa enam ei ole?» küsib perenaine edasi.
«Pärast isa – vist jään,» ütleb Villu.
«Ja mina jään Kõrbojale perenaiseks, tänasest päevast saadik jään Kõrboja perenaiseks, nii et oleme naabrid.»
«Tähendab – isale abiks,» ütleb Villu.
«Ei, isa andis koha kõigega minu kätte, tema ei taha enam millegagi tegemist teha,» seletab Kõrboja perenaine.
«Aga kes saab siis Kõrboja peremeheks?» küsib Villu asjalikult. «Ega siis niisuguse suure koha peal ilma peremeheta läbi saa.»
«Kes Kõrboja peremeheks saab, seda ma veel praegu ei tea,» vastab perenaine, ja tema hääles on midagi, mis Villule meelde tuletab, et tema veidi ettevaatamata talitas, kui ta küsis Kõrboja peremehe
58
