Nõnda saab Katku Villu Kõrboja perenaisega kokku rakettide juures, saab kokku ja teretab teda pelglikult ja viisakalt, nagu polekski see veel perenaine, vaid peenike Kõrboja preili, kes käib jälgi tegemas järveliival ühes poolkurdi ja poolpimeda koeraga. Villu ei julge Kõrboja perenaisele kättki pakkuda, ta kergitab ainult mütsi ja tahaks peaaegu küsida, et mis preili soovib või käseb, aga perenaine ise astub tema juurde, vaatab talle otsa leegitseva jaanitule valgusel, sirutab talle käe ja ütleb naeratades:
«Vanu tuttavaidki näha. Küsisin juba teie järele, et kuhu te olete jäänud, miks teid kunagi teiste seas pole.»
Kõik nägid, kes seisid jaanitule ümber, et Kõrboja perenaine ise andis Katku Villule kätt, ja kõik kuulsid, et perenaine nimetas Villut oma vanaks tuttavaks. Perenaine oli ka paljuid teisi kättpidi teretanud, ta oli neid juba nelipühil teretanud, aga kedagi polnud ta nõnda nimetanud vanaks tuttavaks, Villut üksi nimetas ta nõnda, kui ta andis talle kõigi ees jaanitule juures käe. Ja kõik tundsid korraga, Villu isegi tundis, et sest pole ehk midagi, et ta on üle aasta vangis istunud mehe mahalöömise pärast – et ta on purjus peaga teivast tarvitanud, kui teine tuli pika pussiga.
«Kõik kinnitavad, et teie oskate rakette lasta,» ütles Kõrboja perenaine Villule.
«Küllap ma juba seda oskan,» vastas Villu, «aga kus neid lasta?»
«Mis teie arvate?» küsis perenaine.
«Mina,» ütles Villu ja mõtles pisut. «Kui need minu raketid oleks, kui see oleks minu tegemine, mina laseks järvel,» ütles ta lõpuks.
«Kuidas järvel?» päris perenaine.
«Lootsikust,» seletas Villu.
Selle mõtte peale polnud keegi tulnud, sellele mõttele tuli ainult Katku Villu ja Kõrboja perenaine oli tema mõttega kohe peri, kõik olid tema mõttega peri.
55
