arust ära, nüüd kuuldavasti on teine pisut taltsam, peale vangisistumist nimelt. Näe, läks teine ju sinnamaale, et lõi teise omasuguse maha, andis teibaga pähe ja valmis. Aga nüüd teeb tööd, ainult kes teab kuniks. Lõhub Kivimäe otsas kive, paugutab nii et mets lajatab, ainult eile ja täna pole kuulda, kas õige ka heinale hakand või. Käisin nalja pärast teise tööd Kivimäel vaatamas. Ei mina tema asemel küll seda teeks, jätaks need kivid sinnapaika ja kaevaks ennem kas või kraavi, veaks muda liivasossidele. Aga tema teeb, tema ei jäta, meeletu nagu ta on. On inimesi, kes ühtki asja muidu teha ei saa, kui kaotavad aru, niisuke inimene on tema. Asutas omale töökoja, pidi ei tea mis ära tegema, aga nüüd roostetavad tööriistad lõksudes, tööd ei ole, ei tulegi, sest põle kohta, kust ta tuleks. Ehitas keldri, mis oleks paras Kõrbojale, aga mis teeb Katku niisukese keldriga? Mitte kui midagi. Ei osand viinast saadud raha kuhugi paremasse paika panna. Nüüd on Katku endine vana Katku, ainult kelder on teisest ilmast pärit. Inimesed hüüavadki teda ennast mitte enam Katku, vaid Keldri Villuks, niisuke kelder on nüüd Katkul.»
«Muidugi mõtles ta ka teised hooned niisama teha, nagu tegi töökoja ja keldri,» tähendas noor perenaine.
«Olgugi nii, aga milleks seda?» küsis isa vastu. «Mis teeb Katku niisukeste hoonetega, Katku põle ometi mõni Kõrboja? On Katkul metsa? On tal pinda, kust oleks hõlbus uut põldu juurde teha? Ainult see Kivimäe, see on ka ainuke paik, seal on mulda. Aga kes teeb ta puhtaks? Ja kes laseb selle veelombi mäe otsast kuivaks? Jõgi on ju kaugel, kuigi ehk kukkumine hea. Vanamehel on täiesti õigus, kui ta kirub, et poeg tühja tööd teeb, tuult tallab, nagu ta ütleb.»
Oli kuis oli, aga Kõrboja perenaisele hakkas see tuuletallaja ikka enam ja enam meeldima. Ta oli omasuguselt arutu, nagu oli seda onu Oskargi, kui ta tuli ja ostis Kõrboja, või nagu on tema ise, kui ta otsustas hakata Kõrboja perenaiseks. Mis ta siit lootis? Mis teda Kõrbojaga sidus? Mingisugune loomusunnilik aje, mis oli vägevam mõistusest ja nähtavaist tõsiasjust. Oleks ta ebausklik, siis võiks ta arvata, et keegi on ta ära teinud, et keegi on sõnad talle peale lugenud ja tema ei pääse kunagi neist sõnust ja Kõrbojast.
48
