«Kuule, Jaan, ae,» hüüdis Mikk, «perenaine tahab sind ära kutsuda.»
«Ükskõik, ma võin minna,» vastas Jaan.
«Muidugi, sinule on see aina õnneks, saaks niisama kõlksida,» osatas Mikk.
«Kui perenaine käseb,» vabandas sulane.
«Jah, kui mina käsen,» ütles perenaine nii valjult, et kõik peaksid kuulma. «Pane kodus omale puhtamad riided selga, nii et sa võiksid külla minna.»
Kuulajate kõrvad läksid kikki.
«Mine külasse, aga kui jõuad, mine ka Mädasoole, Metstoale ja Põrgupõhja – Katkule jõuad sa ometi minna – ja ütle kõigile, keda tead ja tunned, et nad tuleksid järve äärde jaanitulele, sinna, kus varemalt kiik oli. Tulgu kõik, kes tulla tahavad, tulgu noored ja vanad, aga hoia sa, et pillimees tulemata ei jää…»
«Toon kas kaks või kolm neid,» vastas Jaan.
«Too Lõugu Kusti oma «vasikaga»!» hüüti Jaanile.
«Toon, kui tahate,» vastas see.
«Kes muidu ei taha tulla, sellele ütle, et mina lasen kutsuda,» rääkis perenaine edasi, «ütle neile, et mina olen nüüd Kõrboja perenaine ja kutsun tuttavad ning võõrad Kõrbojale jaanituld tegema.»
See mõjus. See mõjus kõigisse, mitte ainult Jaani, kes aina kibeles ja kibeles minema. See mõjus Mikku, suvilisse ja päilistessegi, nii et kui perenaine ja Jaan heinamaalt olid läinud, siis rehavarred põõsaste vahel ja puude all nõnda välkusid, nagu nad polnud Kõrbojal välkunud juba mitmel-setmel aastal. Loog aina lendas tuulepuhanguil, lendas nagu oma jõuga, oma tahtmisega käputäitesse, sealt puutaldadega reele, reelt hangu otsa ja hangu otsast hüppas ta sopsti küüni. Lendas ja kahises, hüppas ja kahises, ajas nagu ajaviiteks juttu heinalistega, ajas juttu ja lõhnas uimastavalt, nagu mõni karske neitsi, kui ta peseb jaanilaupäeva õhtul oma noorilt liikmeilt tööhigi, paneb puhtad hilbud ümber ja läheb vaatama, kuidas poisid tuld teevad, läheb kuulama, kas pill juba hüüab, et võiks pehmeks tantsida tööga kangenenud keha.
42
