«Mitte preili, vaid perenaine!» hüüdis Anna naljatava kurjusega, mis Jaanile sedavõrd julgust andis, et ütles:
«Ütlesin Leenale, et kui preili hakkab peremeheks ja perenaiseks korraga, siis peavad tal ka seelik ja püksid korraga olema.»
Heinamaa rõkkas naerust.
«Just nii – seelik ja püksid korraga,» vastas perenaine. «Muidu tänapäev ei saa, sest pükstekandjaist kipub puudus kätte.»
Viimsed sõnad tõid jututooni tõsisema noodi, sest Mikk ütles meeldetuletavalt:
«Kas kuulete, Leena ja Liisa, perenaine arvab sedasama, mis mina teile olen ütelnd. Pidage seda meeles.»
«Meile jätkub!» hüüdsid tüdrukud vastu.
«Ärge tühja suurustage!» manitses Jaan ähvardavalt ja vaatas Leena poole, aga tema pilgus ei tundunud vähematki ähvardust. Vististi põhjenes see neiu naiivseis sinisilmes, peenikeses pihas ja naervas tedretähelises näos, mis näis ütlevat, et jäägu kõik ilma meheta, jäägu kõik vanuks tüdrukuiks, küllap mina juba omale mehe saan. Liisa ei osanud enam nõnda naerda, võib-olla polnud ta kunagi nõnda naerda osanud, sest temal oli priske punane nägu, hallid silmad ja tugev, töntsakas keha, mis murdis ükskõik mis tööd iga mehe kõrval. Tema jalasääred olid jämedad ja tema piht ei tõmbunud ka suurimail jõupingutusil kunagi looka nagu Leena oma.
«Mis Leenal viga,» lausus Mikk, «tema sai alles kevadel leerist lahti, tema laulab alles «Nüüd paistab meile kauniste». Aga oota pisut, varsti tuleb «See aeg on tõest’ ukse ees». Näe Liisa laulab juba: «Ma püüan kõigest hingest» ja küll te juba kord üheskoos kõerutate: «Meil on ju püsti häda käes».»
«Laulavad «Jeruusalemm, sa püha taeva linn’agi» ära,» aitas Jaan omalt poolt.
«Mikk,» pöördus perenaine eestegija poole, «minul oleks Jaani tarvis, kas te saate ilma temata loole vastu?»
«Muidugi saame,» vastas Mikk, «peame saama, kui tarvis on. Aga parem oleks olnd, kui teda siia põleks enam lastudki, ainult nagu tööd õrritama.»
«Esiteks polnud see minu teha, ma polnud siis veel Kõrboja perenaine, sellepärast tuli ta,» vastas Anna eestegijale.
41
