6
Kõrboja Annal olid heinaliste vaatamisega peale perenaise kohuste veel omad erikavatsused, millest ta oli juba linnas mõelnud, kui ta ostis roosaid, siniseid ja punaseid paberlaternaid ja rakette. Kõrboja Annal oli täna sünnipäev, ja seda tahtis ta pühitseda laulu ja mänguga, pilli ja tantsuga. Sünnipäevapidu pidi ühes olema ka tema uute kohuste, tema uue elu sissejuhatuseks, millest osa võtma pidi kutsuma kõik ümberkaudsed noored ja, kui võimalik, ka vanad. Kõrboja järve ääres pidi täna olema midagi selle jaanilaupäeva taolist, kui oldi esimest aastat siin metsas, kui elas veel onu Oskar. Mets pidi rõkkama, nõmm pidi paukuma, puude vahel pidid liikuma kirjud paarid, peegelläikival järvel pidid vilkuma leekide virvendused.
Kõrboja Rein ei teadnud, et tema tütrel on täna sünnipäev, keegi ei teadnud seda, sest kunagi poldud kuuldud, et Kõrboja preili sünnipäev oleks jaanilaupäeval. Preili ise ainuüksi teadis, et tema sünnipäev on jaanilaupäeval, sest ainult kalendri muutmise tõttu oli ta põhjuse leidnud oma sünnipäeva pühitseda sel tulede ja pidude päeval. Nii siis, täna tahab ta oma esimest jaanilaupäevalist sünnipäeva Kõrbojal pühitseda ja täna tahab ta seda teha kui täisõigusline Kõrboja perenaine ja otsaline. Sellepärast ongi tal niisugune rutt heinaliste vaatamisega.
Aga kuigi Kõrboja preilil täna sünnipäeva poleks, vististi ei jätaks ta siiski heinalisi vaatamata, sest temal on viisiks isa tallu jõudes viibimata igale poole minna, kõike näha, kõike kuulda. Eestegija ja töödejuhataja Mikk nimetas teda nelipühis hulluks koeraks, kui ta nägi, missuguse püsimatusega ta sõna tõsises mõttes ümber jooksis. Sulane Jaan oli preili suhtes pisut viisakam ja heatahtlikum, sest tema ütles poolnaljatades:
«Nagu sipelgad teisel püksis, aeva punub, aeva pistab!»
Leenale ja Liisale tegi see ütlus hirmsat nalja, sest mida võis preilist hullemat arvata, kui et tal palavaga püksid jalas, milles sibavad sipel-
38
