rummuotsad kannavad, aga tema ei näinud neid roopaid, vaid nägi kumeraks sillutatud, puude vahel valendavat teed, kus vanker aina kõriseb, nagu jookseks ta munakoorel.
Ilus ja sile pole Reinu Kõrbojal mitte ainult see tee, mis läheb läbi küla maanteele, kust võib pääseda kiriku ja linna, vaid ilus ja sile on ka see hundisabaga mõõdetud metsarada, mis viib Mädasoole, Metstoale ja sealt Põrgupõhja, kust edasi saab ainult jalgsi, ühelt saarelt teise, läbi soode ja katkude, üle kraavide ja ojakese, kuni hakkab uuesti roopaline vankritee, mida mööda mine kas või ilmaotsa. Rein pole küll kunagi seda teed kaugemale käinud kui ainult Põrgupõhjani ning pisut sealt mööda, aga teised on käinud ja nemad teavad, et see metsatee ei peatu, et see metsatee läheb aina edasi, uute põldudeni, lopsakate viljaväljadeni, nendestki üle, kuni hakkavad uued metsad, uued sood ja rabad.
Niisugused imelised teed on Reinu Kõrbojal, kui ta istub jaanilaupäeva õhtupoolikul ukselävel ja ootab oma ainukest last linnast koju. Pere võtab heinamaal loogu, paneb esimest värsket, lõhnavat heina küüni, mille katus hästi vihma ei pea, mädanenud õlgede toeks laotud kuusekoorte peale vaatamata, aga Reinu see ei huvita, sest tema Kõrbojal on kõik korras, tema Kõrboja on kui kelluke, mis heliseb, kui ta istub oma ukselävel ja ootab tütart.
32
