Lehekülg:Tammsaare, Kõrboja peremees.djvu/22

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

omapärane, ei annud Villule enam rahu. Ikka enam ja enam hakkas ta oma pead murdma, et miks või kust on saanud Kivimäe oma kivid ja mulla, kuna muidu silma puutub aina liiv ja liiv.

Õige, Kivimäe tagumiselt nukilt versta poolteist või kaks üle raba minnes algavad oma jooksu uued seljandikud ja ka need kasvatavad leppa, kaske ning kuuske, mis räägivad mullakast raskemast pinnast. Tähendab, Katku Kivimäe seljandik peaks kuuluma suguluse poolest mitte oma lähedasse liivanõmme, vaid tema hõimud asuvad üle raba lõuna pool, nendega peaks ta ühenduses olema. Vahe peal, keset raba, on väike saar ja ka seal kasvab kuusk, kask ja lepavõserik. Esimest korda elus läks Villu sinna saarele, et tema pinda tustida ja vaadata, kui imelikult on see üksik nimetu saareke tähiseks Kivimäelt tema lahutatud hõimude poole.

Villu isegi ei tea miks, aga temal tõusis Kivimäe vastu mingisugune hell sugulustunne, nagu kaastundmus ja haletsus tema üksikluse pärast. Oleks see tema tegemine, tema ühendaks Kivimäe seljandiku üle raba seisvate hõimliste seljandikkudega ja laseks nad siis ühes jorus lõuna poole joosta otse üle raba, otse üle selle väikese saarekese keset raba, kus kasvab kuusk ja kask ning mulda armastav lepavõsu. Kivimäe ühenduse Katku teiste maadega ning Kõrboja nõmmega katkestaks ta alatiseks; ta laseks sinna viiva tee äärest kraavid kaduda, nad ummistuda, kinni vajuda ja teele enesele ei veaks ta enam kunagi mingit täidet.

Nõnda teeks Villu, kui see oleks tema tegemine. Aga esiotsa ei või ta sinna midagi parata, et Kivimäe elab oma hõimudest eemal ja et ta on alalises ühenduses võõra ollusega. Ainult üht võib ta: ta võib hakata Kivimäel kive lõhkuma, ta võib hakata kive välja kaevama ja neile aukusid sisse puurima, ja seda teeb ta igal vabal silmapilgul, teeb söögitundidel, kui tööloom nõuab toitu ja puhkust, teeb pühapäevitigi. Võib peaaegu öelda, et kui Katku Villut kodus ei ole, siis on ta tingimata Kivimäel kive puurimas või muidu siin istumas, aega viitmas, sest siin, kivide seltsis, on aeg lõbus. Kivimäel kive kaevates ja neile auke sisse puurides on nii palju vaba ja vaikist aega igasuguseks mõtiskeluks, on aega peaaegu samasugust, kui oli vangimajas tööpingi ääres meisterdades.

Aga imelikul viisil ei mõtle Villu millegile nii palju ja sagedasti


22