inimesest tüütavad. Poisid küsinuvad siis, et millal preili tuleb, nemad tahavad kiike varssi üles ehitada, noh ütleme, nii nelipühiks, ning vanamees öelnd, et suurel ristipäeval, siis on Anna kodus, tulgu nad siis Kõrbojale.»
«Nojah, ma arvasin kohe, et kel muul võiks niisugused jäljed olla kui Kõrboja preilil ja vanal Mousil. Ikka elab alles? Oli juba mineval aastal teine haige, pidid ikka maha laskma, aga ei kedagi.»
«Oh, see on suusoojaks ainult nõnda rääkida!» seletas ema. «Ei va Rein seda luba. Ütleb aga, et las ta elab pealegi, kuni Anna koju tuleb, küll tema siis vaatab, mis Kõrbojal tegema peab, keda tappa, keda elama jätta.»
«Ega siis preili ometi jäädavalt Kõrbojale tule?» küsis Villu, kelle uudishimu aina kasvas. «Mis ta siin metsas tegema hakkab?»
«Ei tea mis, aga räägitakse, et tuleb. Muidu, kes teab, aga nälg ajab teised kõik Venemaa põhjast välja ja küllap näljaga maitseb ka Kõrboja leib,» arvas ema.
«Ega meil nälga ole, et sellepärast Kõrbojale peab pugema,» vastas Villu.
«Mitte just seda, aga räägitakse, preili olla haiglane, kõhnaks jäänd teine ja ei saa öösiti hästi magada,», seletas ema.
«Noh, magada võib Kõrbojal küll hästi,» naljatas Villu. «On vana Rein ise oma ea seal lõõsand ja jätkub und ehk ka preilile.»
«Ei, vana Rein tahta koha preili kätte anda, nii et preili oleks peremees ja perenaine, täiesti otsaline. Vanamees ei taha enam midagi liigutada, ütleb, et mis tema sellest saab, kellele tema seda kohta peab, kui ainuke laps mööda maad-ilma ümber ajab.»
«Ah nii!» imestab Villu. «Siis preili tahab ikka tõesti Kõrbojale tulla, tahab siia jääda? Aga ehk polegi teine enam preili, ehk on vahepeal prouaks saand.»
«Ei, ikka alles olla teine preili. Aga ega ta titeke enam ole, oleks juba ammugi teisel aeg mehelegi minna. Küllap tal juba vist hundigi hais küljes,» arvas ema asjatundlikult.
«Ega siis ometi preilidele niisukest asja külge tule,» naljatas Villu.
«Küll ikka,» lausus ema, «kõigile tuleb, olgu ta preili või maamats, kõigile tuleb viimaks hundi hais külge… Nojah, sina said tänavu kevadel kakskümmend üheksa, olid mul just karjalaskmise ajal,
15
