tõusis punaste marjade keskelt ja kõndis ühes Kõrboja perenaisega. Aga suurte juurikatega männi alt ei pöördunud nad mitte pahemat kätt, kust pääsis külla ja maanteele, vaid läksid otseteed Kõrboja poole. Läks sinna Kõrboja perenaine isegi, ehk ta küll oli mõelnud teisele poole pöörduda. Läks vististi sellepärast, et ta süles kandis Katku Villu poega, kelle ta oli leidnud nutva ema süles keset valuvaid marju.
Kõrbojale jõudes läks perenaine lapsega otseteed isa juurde ja ütles sellele:
«Tõin Kõrbojale peremehe.»
Isa vahtis pärani silmil tütart, Eevit ja last ning ei mõistnud kaua aega, mis see peab tähendama või mis selle peale peab vastama. Aga siis taipas ta äkki, kustpoolt tuul puhub; taipas, et see on ju Katku Villu poeg, keda tema tütar süles hoiab; taipas, et tütar on koju tagasi tulnud ning mõtleb vististi koju jäädagi. Ja tema peale tuli suur rõõm oma tütre pärast, tuli suur rõõm selle lapsukesegi pärast, keda tütar süles hoidis. Rõõmu pärast see ehk oligi, miks vana Rein midagi targemat ei osanud öelda, kui aga:
«Mis Eevi sellest arvab?»
Aga Eevi ei arvanud midagi, kui ta nägi vana Kõrboja Reinu rõõmsat nägu, ei, siis ei arvanud Eevi enam mitte midagi, puges ninapidi ainult perenaise juurde, kelle süles tema laps oli, ja puhkes nutma, nagu oleks ta ise väikeseks lapseks saanud, kes ootab süllevõtmist. Pisarad tulid silma peaaegu perenaiselgi, aga tema sai endast võitu.
«Mis sa siis sellepärast nii nutad, et sinu pojast Kõrboja peremees saab,» ütles vana Rein Eevile trööstivalt. Aga see nuttis veel hullemini.
«Mis peremehe nimi on?» küsis Rein, et teist juttu teha.
«Villu,» vastas perenaine.
«Ikka Villu!» imestas Rein.
«Ikka,» vastas perenaine.
«Käib juba?»
«Nii mis laksub,» ütles perenaine ja pani poisi põrandale. «Mujal käib, Kõrbojal jookseb,» lisas ta juurde.
Aga peremees ei käinud ega jooksnud Kõrboja põrandal, ta seisis
139
