armas – nõnda läks Kõrboja perenaine, kui ta läks Katku õuest. Ta läks nõnda, nagu poleks ka tema enda meelest miski enam ilus ja armas ja nagu peaks ta tõepoolest suremagi, ilma et miski oleks veel tema meelest ilus ja armas. Läks Katku õueväravast, läks Katku põldude vahelt, läks põlluväravast metsagi; läks mööda metsa, läks üle katku, kus kahel pool ummistunud kraavid pajupõõsastega kaldal; läks, kuni jõudis välja kõrgele nõmme; läks selle teeni, mis viib Mädasoole, Metstoale ja Põrgupõhja, kust pääseb edasi ainult jalgsi, kuni algab uus metsatee, algavad uued põllud, tuleb maantee, läheb üle raudtee ja ikka edasi, kas või ilmaotsa.
Kõrboja perenaine ei lähe sinna, vaid mõtleb teisele poole pöörduda, aga enne kui ta seda saab teha, näeb ta kedagi istumas männijuurikal pehmel samblal, keset punaselt valuvaid pohli. Inimene istub ja hoiab last süles, ta istub ja hoiab teda nõnda, et Kõrboja perenaine punaseid marju vaadates ei tea miks arvab, et küllap sealgi männi all marjad kasvavad, kus istub inimene oma lapsega.
Perenaine jääb seisatama ja nüüd näeb ta, et inimene istub ja nutab, inimene nutab, aga laps magab rahulikult tema süles keset punaseid marju, magab ja lutsib oma sõrmi. Ja perenaine mõtleb, et miks küll inimene nutab, kui laps magab nii rahulikult keset marju, mis punavad ja millel pole otsa ega äärt ei siin kõrges nõmmes ega lohkudel, katku servadelgi.
Aga siis kuuleb Kõrboja perenaine, et inimene ütleb:
«Tere, preili.»
Seda häält on ta enne kuulnud, seda lastki on ta enne näinud, kes nii rahulikult magab keset punaseid marju ja lutsib oma sõrmi. Ja perenaine tunnistab inimest ning last, nagu ei tuleks ega tuleks tal meelde, kes on küll see inimene ja kes on see laps keset punaseid marju.,
«Kas preili ei tunne või?» küsib inimene.
«Mis te siin teete, Eevi?» küsib perenaine vastu. «Miks te nutate?»
«Preili tuleb vist Katkult?» küsib Eevi jällegi ja nüüd taipab Kõrboja perenaine äkki, miks nutab inimene männi all pehmel samblal, kui laps magab rahulikult tema süles keset punaseid marju.
«Tulen sealt,» vastas perenaine.
«Kas ikka õige või?» pärib Eevi.
137
