Lehekülg:Tammsaare, Kõrboja peremees.djvu/131

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

22

Oli alles üsna pime, oli võib-olla päris koidu hakul, kui Katku perenaisele kõrvu puutus, et nende koer ulub. Perenaine katsus veel kord silmad kinni lasta, aga ei saanud, sest koer ei jätnud ulgumist.

«Mis selle pimeda arusse on läind,» lausus perenaine endamisi, aga niipea kui ta seda oli lausunud, tuli tal kohe millegipärast Villu meelde. Võib-olla tegi seda sõna «pime», mida ta juhuslikult tarvitanud, võib-olla üks teine asi, mis perenaise tähelepanu köitnud: eile õhtul nimelt oli Villu hilja koju tulles toast püssi võtnud ja temaga aida poole läinud, kus lakas ta ikka veel magas.

«Mis sa veel sellega teed?» küsis temalt õhtul ema.

«Mis ta siin kambriski vedeleb,» vastas Villu, «viin teise oma ligemale.»

See püssiviimine ja sõnavahetus tuli eidele nüüd meelde, kui ta kuulis koera ulgumist ja ei saanud enam silma kinni.

Kui õues juba seletama hakkas, tõusis eit sängist ja läks paljajalu akna alla vaatama, kas ehk näeb, kus see koer õige ulub. Ja nägigi: koer istus aidavahe väravate ees, ajas nina vastu taevast ning undas. Koera seal nähes tuli eidel meelde, kuidas ta suure ristipäeva hommikul sealsamas istunud, ainult vaikselt, nagu varjaks ta mõnda saladust. Siis oli tema, lihataldrik käes, läinud vaatama, kas õige Villu on ehk koju tulnud, ja oligi teise aidalakast leidnud. Sel korral olid seal mullused heinad, nüüd on juba värsked, kopli aruheinad, täis krooklehti, mida armastas lammas.

«Ega ometi Villuga midagi pole juhtunud,» mõtles ema akna all seistes ja ulguvat koera vaadates, mõtles ja tahtis suurrätiku ümber võtta, et vaatama minna. Aga äkki hakkas tal millegipärast õudne ja ta läks tahakambri sängi juurde, kus vanamees alles magas ning ütles:

«Vanamees, tõuse õige üles, koer ulub aidavahe väravate ees.»

«Las ta ulub, kuni tal himu otsa saab,» vastas vanamees uniselt ja tusaselt.


131