Perenaisel oli täna imelik rahutu tundmus, nagu peaks ta Katkule vaatama minema, mis nende koer küll ulub, hakkab ta tõesti hulluks minema, nagu eestegija Mikk arvab, või on midagi muud lahti, mis ajab vanad koerad surema ja nooremad ulguma. Perenaine ei saanud enne rahulikku meeleolu tagasi, kui Jaan pärast lõunat veskilt koju tuli ja sõnume tõi, et Katku Villu lasknud enda öösel maha, haavlilaenguga lasknud enda maha. Nüüd oli rahu Kõrboja perenaise südames, enam ei kuulatanud ta kordagi, kas kostab veel Katku poolt koera ulgumine või mitte. Ta läks oma tuppa ja pani ukse lukku ja aknad kinni, mis olid avatud päikesepaistelisele ja soojale sügisilmale.
Keegi ei pannud õieti tähele, kui kauaks perenaine nõnda oma tuppa jäi, ainult vana Rein ise käis toa ümber, nagu oleks ta millegipärast ärevil või nagu kardaks ta midagi, oodates tütre ukse ja akende avanemist. Ja kui see viimaks sündis, nagu poleks midagi iseäralikku juhtunud, siis tõmbas Rein kergemalt hinge tagasi. Aga kui ta nägi, et tütar enda riidesse oli pannud, nagu mõtleks ta kauemaks kodust välja minna, siis algas vanamehe rinnas uus ärevus. Pooljoostes läks ta tütrele õueväravasse järele ja hüüdis:
«Anna! Anna ae! Kuhu sa lähed?»
«Ma ei tea,» kõlas vastus.
«Millal sa tagasi tuled?»
Selle peale ei tulnudki vastust.
«Kas jäädavalt tahad ära minna?» küsis isa.
Nüüd jäi tütar seisma, nagu oleks tal midagi meelde tulnud.
Peatus, pöördus ümber ja astus paar sammu tagasi Kõrboja õuevärava poole, kus seisis isa.
«Ära küsi, isa, praegu ei tea ma midagi,» ütles Kõrboja perenaine viimaks ja läks siis edasi, läks seda teed mööda, mis viib järvele, mis viib aga ka küla poole ja maanteele ning Katkule, Mädasoole, Metstuppa ja Põrgupõhja, kui suuremalt teelt pahemat kätt ära pöörata.
Seda viimast teed läks perenaine. Isa kõndis silmnäos tükk maad järele, nagu tahaks ta näha, kas tütar läheb järvele või pöördub maantee poole, kust pääseb vaksali. Aga ei – tütar läks Katku poole, sest seal oli täna hommikul koer ulgunud.
Vana Rein oli kord salajas rõõmustanud, kui Katku Villu oma parema käe lömastas ja oma terve silma vigastas, aga tema surma
129
