21
Pähklapüha öösel vastu esmaspäeva kadus Kõrboja Mousi ning ükski ei mõistnud alguses arvata, kuhu tema küll võis kaduda. Nooremalt läks ta küll mõnikord kauemaks ajaks ära, aga siis armastas ta lindude ja jäneste peale jahti pidada, siis armastas ta pikemaid pulmareisisid ette võtta, aga nüüd ei kõlvanud tema jalad enam jahiks ja emand Veenus oli ta juba ammugi maha jätnud, nii et pulmad, peetagu neid lähedal või kaugel, teda enam põrmugi ei huvitanud.
«Otsige, ehk on ta kuhugi surema läind,» ütles vana Rein viimaks, «kaebasite ikka, et ei enam taha teine süüa.»
«Lähevad siis koerad kodust välja surema?» küsis perenaine.
«Nemad poevad ikka kõrvale, ei nemad teistele risuks jää,» vastas isa.
Sõna «risuks» torkas perenaist valusalt, sest talle tuli meelde, et ka Katku Villu enda kohta sedasama sõna eile õhtul oli tarvitanud. Ja perenaine ei saanud muidu, kui pidi isale ütlema:
«Küllap Mousi seda on ära teeninud, et ta kodus võiks surra.»
Sellega jutt lõppeski seks korraks ja vaevalt oleks seda uuesti alatud, kui mitte perenaine juhuslikult poleks kuulnud Mikku ütlevat:
«Ei tea, mis see Katku koer ulub, mis selle arusse on läind, kas meie Mousi õige tõesti surnd, leinab seda või?»
Nüüd kuulis ka perenaine, et kellegi koer ulub ja et ulumine kostab tõepoolest Katku poolt.
Ta andis käsu maja ümbrust läbi otsida, kas vast Mousit kustki ei leia, läks isegi otsima, mingisugune õudne värin rinnas, nagu otsiks ta mõnda inimest, kes kui tina tuhka kadunud. Aga ei olnudki vaja kaua otsida, kui juba eestegija Mikk tagant rohtaia otsast pihlaka alt hüüdis:
«Näe, kus teine sirukil!»
«Kas surnud?» küsis perenaine.
«Juba külm ja kange,» vasta Mikk, kes koera jalaga torkas.
127
