20
Videvik tihenes juba, kui Kõrboja perenaine ja Katku Villu uuesti jõudsid järve äärde. Ei see olnud küll sama paik, kus nad olid viimati istunud ja haavast rääkinud, millel lehis juba punast. Aga küllap seda punast siiagi paistis, kui aga vaadata, sest ep olnud Kõrboja järve ääres paika, kuhu poleks silma torganud see täna juba otse lõõmav puu, ehk ta küll mändidega võrreldes oli nääpsuke. Niisugune imelik järv oli see ja niisugune imelik puu.
Järv oli vaik, sootuks vaik oli järv nagu nõmmgi, kust tulid Villu ja Kõrboja perenaine, ainult üle järve kostab ikka veel Lõugu Kusti «vasika» ammumine, mis ajab tantsima. Pill on ainuke, mis häälitseb üle järve nõmme – Villust ja perenaisest mööda, nagu poleks tal nendega enam midagi asja.
«Teil peaks rohkem tegevust olema,» ütleb perenaine Villule, kui nende ümber valitseb niisugune vaikus, «siis ei mõtleks te niipalju selle peale, mis olnud ja on.»
«Mul pole tööst puudus,» vastab Villu.
«Seda ma tean,» ütleb perenaine, «aga teil peaks omaette töö olema.»
«Kõik, mis ma teen, jääb ju ükskord minule, teist pärijat Katkul ei ole,» seletab Villu.
«Ükskord muidugi,» arvab perenaine, «aga see ükskord ei aita tänase ette. Teil peaks omal koht olema, teil peaksid omal mured olema, see oleks hoopis teine asi. Isa on tugev ja terve, tema elab veel kaua.»
«Mis teha,» ütleb Villu. «Sinna põle midagi parata, kuhu nüüd veel mujale lähen või mis ma veel ette võtan.»
Selle peale räägib Kõrboja perenaine oma suured sõnad, nii et nõksatus käib Villul kogu kehast läbi, kui perenaine ütleb:
«Tulge Kõrbojale.»
Villu ei vasta kohe, ta korjab oma mõtteid, oma aru, et mõista, millest Kõrboja perenaine räägib.
120
