«Mis haigus tal on?» küsib perenaine.
«Kes seda teab,» vastab Eevi. «Vanainimese asi, sees on valud, ei või kuiva ega märga suhu võtta, aina kõrvetab.»
Aga preilil ei ole rohtu vanainimese haiguse vastu, kui on sees kuumad valud ja ei või kuiva ega märga suhu võtta. Ta lubab ise Kuusiku sauna minna, ta lubab isegi, kui peaks tarvis olema, arsti järele saata, aga see ei tröösti Eevit, ta nutab ikka veel.
«Ärge nutke,» ütleb perenaine, «küll poeg teid trööstib.»
Seda arvab nähtavasti Eevigi, sest tema võtab poisi sülle ja teeb minekut, nagu oleks tal kõik jutud räägitud.
Kodus küsib temalt ema:
«Kus sa nüüd selle poisiga nii kaua olid, käisid õige Kõrbojal või?»
«Ei käind,» vastab Eevi.
«Kus sa siis käisid?» pärib ema.
«Niisama muidu,» ütleb Eevi ja tal on hea meel, et ta ometi kordki on ema sõna kuulanud: et ta pole rääkinud Kõrboja preiliga ega pole teda palunud Katku Villut rahule jätta tema enese ja tema väikse poja pärast.
113
