võib lapse isakski olla, nagu polekski tal parem käsi vigane ega ka pahemgi silm poolpime.
«Kui ma õige läheks ja räägiks preiliga,» ütleb Eevi emale.
«Mis sul temaga rääkimist on?» küsib ema vastu.
«Et ta Villu rahule jätaks. Ütleks talle, et eks ta leia omale terveidki, jätku see vigane minule, jätku Villu oma pojale isaks, muidu peab poeg isata kasvama,» seletas Eevi.
«On see Kõrboja preili mõni mees või, et sina temaga lähed selle asja pärast rääkima,» ütles ema. «Naine teine nagu sinagi, preili veel pealekauba.»
«Aga mina läheks ikkagi, läheks poja pärast, võtaks selle käe peale ja läheks,» ütles Eevi.
«Mis, Kõrbojale või?» küsis ema.
«Kas või Kõrbojale, kui mujal teda kätte ei saa,» vastas Eevi.
«Lauluga tulid sealt, tahad teise lauluga tulla,» ütles ema pilkavalt ja lisas siis juurde: «Mina ei läheks, ehk kui läheks, siis ainult õpetaja juurde ja sinnagi mitte enne, kui esimene kord kantslist maha kuulutatud, enne ei läheks. Sest mis sinna enne minna, ega õpetajagi prunti saa ette pista, et Villu Kõrboja preili järele on, et ta temaga järve ääres tantsib ja sina kodus istud, ükski ei või sinna midagi. Mehed on ikka niisukesed: jooksevad ja jooksevad su järele, lööks kas või terve ilma sinu pärast maha, aga niipea kui su kätte saavad, kaovad kui kulutuli. Nõnda on Villu, nõnda oli minu vanamees. Suure surmaga sain teise õpetaja juurde, vaata jookseb sul veel altari eest ära, aga minul põlnud veel last käes ega kedagi. Eks ma kinnitand sulle küll: tüdruk, hoia ennast, pill tuleb pika ilu järele. Las võtab ä’ä, siis aega küll. Aga kes siis minu sõna kuulas, kes kunagi vanainimese sõna kuulab.»
108
