«Ta põleb kui küünal mändide vahel,» ütles perenaine.
«Usun, et põleb, aga minul pole sellest siit maalt vähematki aimu,» seletas Villu.
«Teate, miks ma sellest haavast rääkima hakkasin? Teie tahtsite ta ükskord maha võtta, temast vene vile teha. Aga mina olin vastu, ei lasknud. Sestsaadik mäletan seda haaba.»
«Ei mina seda mäleta,» ütles Villu.
«Olete ehk ka selle suure karbase kase unustanud?» küsis perenaine.
«Ei, seda mitte,» vastas Villu. «Seal kase all jooksin oma parema silma peast ära, sellepärast mäletan teda.»
«Seal kase all!» imestas perenaine. «Millal see oli?»
«See oli siis, kui teie minu eest järve jooksite,» vastas Villu.
«Teie eest?» küsis perenaine vastu. «Teie eest pole ma kunagi järve jooksnud, mitte kunagi, te ei mäleta õieti.»
«Mäletan väga hästi,» ütles Villu. «Teie olite hobune, minu peos olid ohjad ja siis jooksite järve.»
«Miks te lasite joosta, eks te hoidnud hobune kinni,» rääkis perenaine.
«Arvate, et põleks vist jõudnud? Muidugi oleks jõudnud, aga ma ei tahtnud, kartsin,» seletas Villu.
«Kartsite, et ohjad peast ära tulevad?» küsis perenaine. «Aga nad olid ju peanaha küljes kinni. Minu praegused rotisabad, need võiksid muidugi peast ära tulla, aga siis – siis oli hoopis teine asi.»
Perenaine peatus, ja kui Villu kohe midagi ei öelnud, ainult vana Mousi halli pead silitas, siis jätkas perenaine nagu etteheitvalt:
«Vähe puudus, siis oleksite lasknud mu sel korral ära uppuda.»
«Selle peale olen isegi mõelnd, et siis oleksite võind ära uppuda,» ütles Villu, «ja mina arvan, minul oleks siis mõlemad silmad veel tänapäev tervelt peas.»
Villu isegi ei teadnud, kuidas tal need sõnad suust tulid, aga küllap nad vist ikka sellepärast tulid, et ta rääkis Kõrboja perenaisega, kes ajas juttu, nagu oleks neil mõni muinaslugu käsil, mis ei puutu ei üht ega teist. Aga Villu viimsed sõnad puutusid perenaist, sest ta tegi mingisuguse äkilise liigutuse ja vaatas Villule küsivalt otsa.
«Arvate teie tõesti nõnda?» küsis ta siis.
100
