— 96 —
rast, et deie wessibruli ästi ollede läbbidömmand. sest se on se keigesurem nar mis ma bial On,
Auus, õiglane Tatikas! Ma pühkisin seda kirja lugedes ühe pisara silmist. See on iga kirjaniku kõige suurem õnn, kui ta teab, et wähemast üks mõistlik lugeja temast täiesti aru on saanud. Et Tatikas kogemata „saatuste“ asemel „seadused“ oli lugenud, ei tähendanud mitte midagi; ta oli minu põhjusmõttest siisgi aru saanud ja see pani mind rõõmu pärast lakke hüppama.
Kõigest kõiki olin ma 125 kirja saanud, millede ärasaatjad — ainus Tatikas maha arwata — kõik märku andsiwad, et nad mulle seda wõi teist wiga tahawad teha, kui ma narrisid narrimata ei jäta; mõned lubasiwad kontide murdmisega leppida, mõned ähwardasiwad koguni mind oma sõprusest ilma jätta; kõik aga ristisiwad mind kentsaka ühisusega „narride narriks.“ See kurwastas mind. Ma ei raatsinud kontidest, sõpradest ega targa nimest lahkuda. Ma sain aru, et see üksi tark on, keda hääd sõbrad seks tahawad pidada.
Et ma kõigist sõpradest ilma ei tahtnud jääda, siis jätsin narride kujutamise seisma; nende käest, keda ma juba pahandanud olin, läksin lepitust — ja trüki luba paluma, sest tühja tööd ei wiitsinud ma ka teinud olla. Proua Agnes Trump tõmbas esiotsa näo mossi, aga Hermanni haigutamist nähes andis ta järele ja pani mulle oma enese pisukese käega (kindad nr. 5—5½!) kohwi kõrwaseks suure päntsaka magusat kooki ette. Ferdinand H. laenas minu käest weel 15 rubla ja jäi mu sõbraks. Wesipruuli otsisin ma kaua asjata taga; kui ma tema wiimati üles leidsin ja just lepitamisest juttu tahtsin teha, pistis ta nii wiledasti putku, et ma teda kätte ei saanud. Ma wärisen tema lepitamata waenluse pärast, aga ei wõi parata. Tema silmas pean ma „narride narriks“ jääma. Mu süda on raske; ma ei julge ennast wabandama hakata, waid jätan otsuse tegemise lugejate hooleks, kes muidugi kõik targad on.
