— 95 —
päält ära kaotatama; siis alles tuleks walge ette, et ainult need õiged kirjanikud on, kellest weel midagi trükis ei ole ilmunud. Kirjutage seda oma pikkade kõrwade taha!
Lõppeks weel lühike ja selge sõna: Kui mina Suur Tõll wõi Greeklaste kangelane Murjan oleksin; kui mu kehaline jõud mu waimu kangusega käsi käes käiks; kui ma juuri puudega tükis maa seest kiskuda ja nagu wana Atlas maad oma jalgade aluseks wõiksin teha; kui ma püsside ja mõõkadega oskaksin mängida; kui mu hääl nii kohutaw oleks kui haikalade möirgamine; kui mu kuum weri mu kannatlikku meelt suudaks segada — siis ei teaks ma selgesti, mis ma teeksin, aga ma arwan, ma astuksin siis Teie ette ja ütleksin Teile suu sisse, et Teie „narride narr“ olete, sest Teie tahate narrisid targaks teha ja teete tarku narrideks. Sapiendus satanas.
P. S. Ärge püüdke mind selle kirja pärast asjata taga ajada. Ma tean, et ma ülijulge olen olnud, aga mina loodan oma wiledate jalgade pääle.“
Täielisel näol oli Wesipruuli kiri neli wõi wiis korda pikem ja umbes sada korda kunstlikum, aga, nagu öeldud, pidin ma tema kaunimad õilmed ära noppima, sest et nende lõhn nii kange oli, et ta iga lugejat uimastada ähwardas.
Õigekirjutuse wigadest palju waesem, sisu poolest lühem ja tuumakam on masinate wäljamõtleja Jaan Tatika kiri, mis siin muutmata näol järgneb:
„Mees?
