— 87 —
„Wõtke ta kinni!“ käskis ohwitser. Kassakad hakkasiwad wiledasti mäest alla ronima.
„Olge ära neetud!“ kisendas Nanumjanz metsaliselt; tema püstol paukus ja kuul wihises minu pääst mööda; Nanumjanz ise kargas üle pää kaela jõkke.
Kurá jõgi ei ole oma ülemisel jooksul peaaegu muud, kui üks ainuke, määratu kosk. Niisugune wahet pidamata keerlew, wahutaw ja mürisew weetõke ei anna kergesti tagasi, mis ta kord ära on neelanud. Meie kummardasime häkilise kalda ääre üle ja wahtisime kaua kollaka, sopaste woogude sisse. Nanumjanz jäi kadunuks.
* * *
Ferdinand jutustas siis weel, kuda ta pärast seda juhtumist, enesele alatute töödega päätoidust teenides, laiast Wene-maast läbi rännanud ja kodumaale tagasi tulnud. Siin oli ta sugulaste läbi wäikese kohtu-kirjutaja koha saanud. Ta häbenes oma endiseid tuttawaid ja oleks wist minustgi kaugele jäänud, kui tal mitte ühtepuhku rahapuudust ei oleks olnud.
Ma katsusin ettewaatlikult teada saada, kas ta ikka weel nii kange naesterahwaste kummardaja on, kui enne.
„Ei,“ kostis Ferdinand tõsiselt. „Waene Nanumjanz, keda jõle tuhin kõige hirmsamate kurjategudeni kihutas, on oma kohutawa eesmärgiga minu kuuma werd pisut jahutanud. Ma pean ikka weel naesterahwa armastust kõige ülemaks õnneks maailmas, aga ma usun nüüd, mis ma enne ilmasgi ei oleks uskunud — et üleliigsel tuhinal mõni kord paha mõju wõib olla. Kergesti wõib sündida, et mulle
