— 83 —
aidanud mind kaugemale, kui et Ludmilla mind koerapiitsaga uksest wälja kihutas. Ma olin nüüd kerjaja ja Ludmilla pettuse läbi nii rusuks pekstud, et ma kui kõrwetatud koer Tiflisist wälja pelgusin; ma ei leidnud sel korral niigi palju julgust, et ma Teie käest oma õnnetuse pärast wastust oleksin nõudnud, aga ma wandusin Teile ja Ludmillale werist kättetasumist. Teid on nüüd Teie kuri saatus minu kätte satutanud ja see… naesterahwas ei pea mu käest ka mitte pääsema!… Ma oleksin Teid ilma waewata siin kohe ära tappa wõinud, aga ma tahtsin Teile ja temale näidata, et Teie wähemast wahwuse, auusa meele ja laskmise-osawuse poolest minust parem ei ole.“
„Ja kuda soowite Te seda näidata, herra Nanumjanz?“
„Teie peate kohe sellesama paiga pääl minu wasta elu ja surma pääle wälja astuma.“
„Mul ei ole nuga, herra Nanumjanz.“
„Ärge pilgake!“ kärgatas Nanumjanz. „Kui Teil püstoli kaasas ei ole, siis wõite minu käest saada. Üks meist peab siia paigale jääma.“
See ettepanek ei teinud mulle suurt nalja; ma ei hoople mitte, kui ütlen, et elu mulle sel silmapilgul, kus ma pool tarretanud kerjaja tee ääres olin, waewalt maast üles tõusmise wäärt näis olewat. Ma waatasin kaunis waenuliselt Nanumjanzi pääle. Ta ilusast näost paistis nii sügaw hingewalu, ta mustades silmades põles niisugune palawiku lõke, et mu meel selle õnnetu inimese pärast haledaks läks, ehk ta küll wägise mu elu kallale kippus.
„Armas herra Nanumjanz,“ ütlesin mina kaunis südamelikult, „Teie olete suures eksituses, kui Te ar-
