— 74 —
— ja neid oli tal palju — oli minu waimu ja waranduse kohta hirmus mõju. Oli ta minuga lahke, siis läksin ma rõõmu pärast pääst hulluks; oli ta külm, siis tegi walu mind pääst nõdraks. Selget aru ei saanud ma silmapilguksgi kätte, waid tegin ühe pöörase tembu teise järele. Oma waranduse raiskasin ma wõõraste inimeste karja rõõmuks ära, kes minu üle naersiwad. Wist räägitakse weel praegugi Tiflisis neist toredatest pidudest, mida mina ainult selle pärast walmistasin, et Ludmilla nende pääl pidi hiilgama ja mind siis ühe naeratamisega taewa lakka tõstma. Oi, see oskas naeratada!… Raha sulas mu käte wahelt imeliku kiirusega ära. Kord nõudis üks kullasepp ja kallikiwi kaupleja, kelle juurest ma Ludmillale ehteid olin wõtnud, määratut summa, mida ma temale wõlgu pidin olema. Raha puuduse pärast käskisin ma oma adwokati Tallinnas mõisa ära müüa. Umbes 150,000 rubla, mis mulle saadetud rahast üle jäiwad, kadusiwad paari kuu ajaga ära, ilma et ma seda õieti oleksin märganud, sest alalised ballid, lustipeod, kallid hobused, kingitused ja õnnemängud ei ole odawad asjad.
Kui mul enam midagi raisata ei olnud, hakkasin ma aru saama, et Ludmilla minust ära tüdinenud oli. Ma olin walu ja ehmatuse pärast paar päewa haige. Keegi ei tulnud mind waatama, sest kõik teadsiwad juba, et ma waeseks meheks olin saanud. Kui terwis wähe paranes, läksin ma ühel hilisel õhtul, pärast näitluse lõpetust, Ludmillat taga otsima. Ma leidsin tema teise mehe sülest; see oli määratu rikas kaupmees, sündinud Armenlane, mustem kui Juut.
