Lehekülg:Tallinna narrid ja narrikesed. Bornhöhe 1892.djvu/73

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 73 —

dagi. Ma tunnen teisi, kes selle naesterahwa pärast enam on kulutanud ja siis pääst hulluks läinud.“

Tal näis kahju olewat, et tema ise huwitawa zirkuse näitlejanna pärast nii wähe raha ja mõistust ära oli kulutanud. Ja siis jutustas ta mulle ühe loo, mida mina siin nii muutmata, kui wõimalik, korrata tahan, sest et ta minu arwamise järele selle jutu päälkirja alla wäga hästi näib sündiwat.


* * *

Ma — nii jutustas Ferdinand — ei tea praegugi weel, mis asi Ludmilla küljes mulle kõige enne meeldis; aga sest saati, kui ma teda esimest korda julgesti ja pilgelikult, püsti hobuse risti pääl seistes, zirkuse liiwa üle nägin lendawat, ei wõinud ma temast enam lahkuda. Ta oli igapidi nõid; nõiduse wägi ei woolanud mitte üksi tema sügawatest, öökarwalistest silmadest wälja, mis pea roheliselt, fosfori moodi läikisiwad, pea sädemeid purtsasiwad, waid see wägi oli tema terwe kuju, juukste, sõrmeküünte, iga liikumise, iga riide woldi sees tuntaw. Tema kannul käisin ma kõik suuremad Wene linnad läbi. Meie olime Moskus, Warssawis, Kiewis, Odessas. Ma ei puudunud ühegi etenduse juures, millest tema osa wõttis, plaksutasin iga õhtu mitu paari kindaid lõhki ja kõmpisin ööd läbi tema aknate all. Ta tõukas mind kaua aega tagasi. Alles Tiflisis saime… ligemalt tuttawaks, sest Ludmilla ei sallinud sel ajal mustade päädega mehi, kuna sääl maal muid juukseid ega habemeid ei ole, kui neid, millede kõrwas pigi kollane on.

Ma elasin otsekui palawikus. Ludmilla igal tujul