— 69 —
„Ma ei wõi ilma armastuseta elada,“ sosistas Margot, „ja et tema mind maha on jätnud“…
„See ei ole sinust ilus,“ pööras Albert ennast Rudolfi poole.
„Margot,“ ütles Rudolf, „ma olen kõik õiendanud, mis meie wahel õiendada oli. Tõotage, et Teie edespidi hullusid tempusid tegema ei hakka.“
„Selle eest seisan mina,“ ütles Albert, Margoti pääle tähenduserikast pilku heites.
„Kui herra Albert soowib“… lisas Margot juurde, räägitud pilgule niisama wastates.
Noored mehed jätsiwad Jumalaga — kumbgi omal wiisil. Rudolf oli teistest nägemata toa nurgast paberikoti üles tõstnud ja tasku pistnud — muidugi ettewaatmise pärast. Ukse taga wõttis ta kotikese wälja, luges päälkirja ja naeratas.
Päälkiri oli: „Soda.“
„Mis sääl seisab?“ küsis Albert uudishimulikult.
„Kihwt!“ wastas Rudolf kohutawa tõsidusega.
Trepi pääl andis ta Margoti toa wõtme sõbra kätte, mille see uhke naeratamisega tasku pistis. —
Nii Sakslase jutt. Loodan, et ta mõnele liig tuhinasele armastajale kasulikku sõrmenäitust wõib pakkuda. Mind ei teinud ta karwakestgi targemaks, sest mina ei soowinud armastuse tarku, waid armastuse narrisid kujutada. Ma wiskasin Saksa raamatu nurka ja wõtsin Eesti kirjanduse kohta kurblikku nõuu, „armastuse narrid“ kirjutamata jätta. Mu süda kipitas rinnus; pika sammudega mõõtsin ma, odawaid paberossisid suitsetades, oma kirjutuskambri lühidust. Korraga tehti uks wäljaspoolt lahti ja
