Lehekülg:Tallinna narrid ja narrikesed. Bornhöhe 1892.djvu/62

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 62 —

igal aastal wähemast üht inimest nii õnnelikuks, kui mina olen olnud… Aga kas ma tohin nüüd küsida, kuda Teie käsi on käinud, preili Agnes?“

Preili Agnes oli noore tohtri jutustuse lõpul oma pää teadmata põhjuse pärast kõrwale pööranud ja peenikese taskurätikuga tegemist teinud.

„Tänu küsimise eest,“ wastas ta nüüd jälle rahuliselt: „Ka minu elukäiku on ootamata juhtumine sügawasti muutnud. Ma pärisin ühe sugulase käest wäikese waranduse ja elasin osalt tühja ajawiitmise pärast, osalt oma puudulise hariduse täiendamiseks mõne aja wäljamaal. Hiljuti tulin Tallinna tagasi ja tahan siia kui tööta ja mureta wana tüdruk mõneks ajaks laisklema jääda.“

„Kas Teie aeg üksi igawaks ei lähe?“

„Oh ei. Mul on siin mõned tuttawad perekonnad ja kodu on ka hää seltslane.“

„Kes see on?“ küsis Hermann wäga järsku ja tungiwalt.

„Mu wana tädi.“

„Ah soo!… Ja, sest seltsist saab teile küll?“

„Mis parata!“

„Teie ei taha… mehele minna?“

„Olen ajuti sellegi pääle mõtelnud, nagu see tütarlaste kohus on. Aga küsitaw on, kas mind keegi tahab?“

Teid ei peaks tahetama?!“

„Ennemuiste tundsin ma üht juhmi noorsandat, kes mind peaaegu naeseks oleks wõtnud, aga selle tõukasin ma ise tagasi. Nüüd on ta targaks saanud ja ei taha mind wist enam nähagi.“