— 56 —
„Mu tütre Agnesele.
(Aastanumbrist ja kuupäewast wõis näha, et kiri umbes kolme kuu eest kirjutatud oli.)
„Armas tütar! Ma lähen wanaks ja tunnen, et terwis kaduma hakkab. Selle pärast kirjutan aegsasti selle tunnistuse, mis ühtlasi minu testament ja mu wabandamine sinu ees on. Sa ei ole mitte waene. Minu terwe warandus jääb sulle üksi pärida. Selle koti seest leiad sa kohe 40,000 (ütle: nelikümmendtuhat) rubla, sajarublastes paberites. See oli ikka minu kõige armsam rahasugu; ma olen oma terwe wara sajarublasteks paberiteks ümber wahetanud. Meie toa põranda keskmise laua alla on põlemata laegas maha maetud; säält seest leiad sa weel 100,000 (ütle: sadatuhat) rubla ja paberid, mis tunnistawad, et see maja, mille sees meie seni oleme elanud, sinu oma on, sest „Schaumbergi pärijad“, keda maja silt nimetab, ei olnud keegi muud, kui sinu ema ja üks kauge sugulane, kes nüüd ka ammugi surnud on.
Nüüd kuule minu wabandamist, et ma nii suure rikkusega sind siisgi kui kerjaja last üles kaswatanud olen.
Ma olen ihnus. Enne kui sinu ema minu abikaasaks sai, olin ma paljalt kokkuhoidlik mees. Sinu ema raiskamise himu on mind ihnsaks teinud. Ma keelasin teda küll, ei tahtnud aga wägiwalda pruukida, sest ma armastasin teda wäga. Ma hoidsin omalt poolt iga kopikat, peitsin raha kõrwale ja pidin ennast wiimaks pankrotiks seletama. Sinu ema suri ehmatuse pärast. Ma pean tunnistama, et tema surm mind wähem kurvastas, kui matmise kulud. Pärast wõlapärijate lepitamist jäi mulle weel ligi 140,000 rubla puhast raha järele. Sellega tulin ma Tallinna. Ma oleksin siin uuesti wõinud kauplema hakata, aga ma ei raatsinud ühestgi sajarublasest lahkuda; sellesama põhjuse pärast ei tahtnud ma raha mõnda panka panna. Ma olin raha narriks saanud ja oleksin ennemast nälga surnud, kui ühe sajarublase igapäewase elutarwituse pärast ära wahetanud.