— 46 —
Wanamees hakkas, kotti enese järel lohistades ja kardetawalt tuikudes, trepist üles ronima. Waewalt sai ta kaks, kolm sammu astuda, kui ta silmanähtawalt ära nõrkes ja wist uuesti oleks kukkunud, kui mitte Hermann teda kohe ei oleks toetanud. Wanamees ei tõrkunud enam abi wastu; ta jalad oliwad nii nõrgaks läinud, et Hermann teda ja ta kotti enam kandma, kui toetama pidi. Trepp oli wäga pikk, wäga keeruline ja — nagu kõik Tallinna trepid — nii pime, et kuulus Egiptuse pimedus selle kõrwas kui päewawalgus oleks säranud. Kui Hermann oma koormaga wiimse astme pääle, nimelt katuse alla, oli jõudnud, arwas ta suurema poole oma eluajast ju möödas olewat.
Julgesti wõin siin ütelda, et waewalt keegi teine noorsand Tallinnas, iseäranis keegi 40,000 rubla pärija, seda ep oleks teinud, mis Hermann Trump praegu tegi. Iga mõistlik noormees oleks palju kergemaks arwanud, wanameest kotiga tükis trepist alla weeretada, kui neid neljandama korra pääle üles tassida.
Ülewal hakkas wanamees oma aitajat jälle tagasi tõrjuma ja teda selle püüdmise jõudsamaks kordasaatmiseks küünarnukkidega puksima.
„Ei,“ ütles Hermann kindlasti, „siin ei wõi ma Teid üksi jätta, sest kui Te siin kukkuma hakkate, siis ei jää Teie enne seisatama, kui P*** uulitsas wõi koguni teises ilmas. Nüüd ütelge mulle tõsise sõnaga, kas Teie katuse all elate, wõi peame weel kõrgemale ronima?“
„Uks… pahemat kätt,“ ähkis wanamees.
