Lehekülg:Tallinna narrid ja narrikesed. Bornhöhe 1892.djvu/31

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 31 —

ootama, sest laimaja wihkamine andis Tatika kidurale käewarrele jõudu ja tema aias ei kaswanud pääle kiwide peaaegu muud midagi. Siisgi lõppesiwad kiwid enne otsa, kui Tatika kannatus; aga seni kui waenlased uulitsalt kiwa läksiwad laenama, libises Wesipruul orawa wiledusega puu otsast maha ja lendas lusthoonesse. Siit waatas ta sügawa rahulolemisega päält, kuda Tatikas ja tema sõber weel tüki aega tühja puud kiwidega loopisiwad, enne kui nad märku saiwad, et nende töö asjata ja osalt lapsik oli.

Mitmel päewal ei julenud Wesipruul enam oma jalga puu otsa tõsta. Südamewaluga pidi ta nägema, kuda luulewaim lagedal maal tiiwad longu lasi, tint potis ära kuiwas ja paber muutmata walguses läikis. Wiimaks wõttis ta südame rindu ja — istus ühel hommikul jälle puu otsa. Tatikas ei näidanud terwel päewal nägugi. Wesipruul wõis jälle segamata puhta luule laenete pääl ujuda. Õhtaks oli uudisjutu esimene lehekülg walmis!


6.

Järgmisel ööl sai Tallinnas üks kuritegu ära tehtud, mille läbi see õnnetus sündis, et Eesti kuulsam ja algupäralisem uudisjutt tänapäewani kirjutamata on. Sel ööl ronis üks lühikene, lahja mees selle puu otsa kus kõige toredam täht meie luuletaewas oma kulda käsikirja lehekülgede pääle puistas. Öö pimedus ja paksud lehed katsiwad musta tööd, mis nende warjus sai tehtud.

Teisel hommikul istus Wesipruul jälle laua pääl.