— 30 —
kate asju katki murdma. Wõtke hää nõuu wasta ja kõnelege aegsasti tohtriga enese mõistuse pärast.“
Wesipruul aimas, et teda pilgata tahetakse; ta hakkas wihaseks minema.
„Jätke mind rahule, Tatikas,“ ütles ta kaunis tungiwalt. „Ärge norige riidu, kui hääga läbi saab. Kui see Teie õnne wõib rohkendada, siis teadke, et õige luuletaja paik taewa lähedal on. Miks Teie mind segate? Teie puurige ennast minupärast maa sisse ja laske mulda pääle ajada — mina Teid eksitama ei tule. Mis Teie siis minust tahate? Laske mind rahuga luuletada.“
„Ta on päälaest kuni jalatallani hull,“ ütles Tatikas mureliku näoga. „Et ta mind elusalt maha matta tahab, see ei ole weel nii kardetaw; aga kui ta ennast juba luuletajate hulka loeb, siis on õnnetus tulemas. Ta ronib ööse üle plangi ja tuleb mind kriimustama. Sõber, waata, kuda ta silmad põlewad! Laskem endid omakaitsmise pääle mõtelda, muidu on meie lugu lauldud.
Siis kahises üks kiwi puulehtedest läbi ja lõi Wesipruuli tindipoti laua päält maha; esimese kiwi pääle hakkas teisi rahe kaupa sadama. Waewalt jõudis Salomon ennast paksu okste ja lehtede taha peita, kus pillujad teda enam näha ei wõinud. Maha ei julenud ta ronida, sest et säherdune ettewõtmine temale kergesti otsa oleks wõinud walmistada. Wärisedes ja hambaid lõgistades ootas ta põnewusega seda silmapilku, kus pillujad wäsiksiwad wõi kiwide hulk naabriaias otsa lõppeks. Kaua pidi Wesipruul
