oma põlgtuse näkku, aga ei — kumarda ja pea lõuad: oled temale ju müüdud — müüdud kas wõi taldreku supi ja tassi kohwi eest! (Hüppab üles ja kõnnib raskel sammul edasi-tagasi; waheaja pärast)
Aga weel rohkem tallukaid tolgendab nadikaelal külles. Tuksatan wahel mõne oma lõuendiriba ette seisatama jääda ja küsin eneselt, küüned karwus: Kirewase päralt, kas see siis mina olen, mis mulle sealt wärwipeeglist wastu wahib? Ei, see on keegi wõõras! Keegi, keda ma poleks maalida tohtinud. Keegi, keda ma ainult oma hinge-õnnistuse hinnal maalida wõisin. Ma ei maali ennast, sõber, sest ma ei maali enesele. — Lauka sügawust mõõtke ise! (Pöörab näo, habeme wabisemist warjates, kõrwale)
Eewa
(pikema waheaja pärast)
Kas mäletate, Kull — ma andsin Teile mõne aja eest nalja pärast natuke nõu?
Kull
(jälle sammudes, rahulikumalt)
Ma mäletan.
Eewa
Nüüd kordan ma seda nõuannet tõe pärast.
Kull
Üleliigne. Ma wõtsin ta kohe tõeks.
Eewa
Soo? Ja lükkasite tagasi.
