Lehekülg:Tabamata ime Wilde 1912.djvu/66

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
66

Salme

Ja, ma laulan wahel, — kord siin, kord seal, — see on ju minu leib.


Lilli

Muidugi ajuti ka wäljaspool kodu- ja isamaad?


Salme
(kohmetanult)

Wäljamaal, mõtlete? — Ei, seal pole ma ammugi enam käinud.


Lilli

Soo? Sõna prohwetist isamaal ei näi siis Teie kohta makswat. Õnnelik inimene!


Kaheksas etteaste.

Endised. Magnus Kull — neljakümne ligidal, pikas kulunud saterkuues, hoolitsemata punaka juukse ja täishabemega ning tugewa kondiga, kõnes ja liikumises weidi külamehelik — ilmub keskelt, on aga esiotsa weel, eesruumist lähenedes, nägemata.


Kull
(wäljas, laia rõõmsa häälega)

Ei, armas Juuli, minu kallal pole Teil midagi ümardada. Kaabu wiskan isegi warna, saapaid ma jalast ei anna ja palitut mul seljas ei ole. — Miks? Ja, kulla laps: palitu olen ma wanaduse wastu ära kinnitanud; teda hoitakse kõrge maksu eest uus ja ei anta mulle enne kätte, kui elawhõbe 25 Eesti pügalat alla nulli on wajunud.