Lehekülg:Tabamata ime Wilde 1912.djvu/43

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
43

Lilli
(tõuseb üles; särawal silmal käega ringi näidates)

Nõnda teretab sind kodumaa!


Leo
(silmitseb lillesid ja hingab siin ja seal nende lõhna sügawaste sisse)

Aah — aah — — see peaks terwiseks olema! See peaks südant kinnitama ja pead selgitama!


Lilli

Ja tule loe, kudas kodu sind weel teretab!


Leo
(läheneb kesklauale)

Mis seal siis seisab?


Lilli

Kõik, mis sa soowida wõid — kõik! (Annab talle lehtesid ette) Siin — siin — siin — — ees ja taga, kriipsu peal ja all, pealehes ja lisalehes. Ning siin, wirna laotud, kui ilmatu pärgade piramid lillede keskel: lääne-ilma õiskehääled —


Leo
(astub laua juurest järsult tagasi)

Ei. Mul puudub praegu — mul puudub tuju. — Hiljem — wahest siis, kui üksinda olen. (Sammub jälle)

Ülehomme — juba ülehomme? — Ma ei tea weel, kust ma selle jõu wõtan! — Soontes wenib were asemel midagi taigna-taolist, ja waim magab nagu wäsinud teomees. — (Raputab ennast) Nah, — peab — peab — peab — —