Ja, Eewa, sinu ees seisab kuningas. Ja sa näeksid teda, kui sa teda usuksid, kui sa oma umbusust wabaneda jaksaksid, mis tapwam on kui kõik, mis mind senini on tapnud! (Meeleheitlisel lootuseta palumisel, kõiki muid enda ümber unustades)
Eewa — Eewa — — anna mulle oma usk! — — Anna mulle oma usk kõige wastu, mis sind teda andmast keelab! — — Usu sõgedalt, Eewa — — ja — sa — usud — õieti — —
Eewa
(kurwalt tema peale waadates)
Leo, usud sa siis weel ise?
Leo
(nõtkub ja lööb lagunema; ummuksest tulewa häälega pikkamisi)
Ma — — pean ju! — — Sest — mis jääb mulle siis — — weel muidu — —
(Jääb pärani silmil Eewa otsa wahtima, tõukab lämbunud karjatuse wälja ja hakkab lauast nihkumisi taganema. Korraga wäristab ta pead — weel ja weel kord — ning tõstab wabisewad käed laialihoitud sõrmedega pea ümber üles, ilma pead puutumata; otsata hirmul, pool sosistades, waimuhaiguse ilme näos ja pilgus)
Kõlisewad! — — — Kõlisewad — — — Kõlisewad! — — —
Eewa
(hüppab üles ja läheneb temale; ehmatusest wärisewal hüüdel)
Wõtame nad maha, Leo!
(Kõik tõusewad püsti ja lahkuwad ärewuse-segadusel lauast, peale Lilli, kes suure uudishimulise imetelemisega oma istmelt Leot waatlema jääb)
