Lehekülg:Tabamata ime Wilde 1912.djvu/219

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
219


Kolmasteistkümnes herra

Ka siis, kui see rahwas, tema haritud kihid peale wäheste erandite eesotsas, oma kunsti ise ei mõistagi?


Kõrend

Ka siis — iseenesest mõista!


Kolmasteistkümnes herra

Teiste sõnadega: ma ehitan enesele toreda maja ja panen sinna ühe olewuse oma kulul elama, kellest ma ei tea ega teada ei tarwitse, kes ta on ja mis ta teeb ning tahab? Ja seda aina ja üksi au pärast?


Kull
(süües)

Na ja — jumalatele ehitatakse ju ikka pühakodasid.


Kolmasteistkümnes herra

See toredus wõiks mulle aga pikapeale niisama igawaks kui kalliks minna, liiategi kui ma ehk mitte küllalt auahne ja küllalt rikas ei ole, sellewastu aga tugewa tungiga annetatud oma templis peetawatest jumalateenistustest täie mõistmise ja mõnuga osa wõtta.


Kull

Aga preestrid kõnelewad Ladina keelt, mida Teie ei oska.


Kolmasteistkümnes herra

Kas nad mitte Eesti keelt ei peaks kõnelema?