haridus, süstematiline erikoolitus, modern waimline warustus, poolegi mitte ära ei ole tähendatud. Ma leian sealt selle organi, mis kunstnikule wõimalikuks teeb kultura-olewuste ja kultura-olluste wiimaseid, kõige peenemaid, juba tulewikusse küüniwaid hinge-atomisid enesesse wastu wõtta, ja ma leian sealt selle fermendi, mis neid wastuwõtteid kunstniku tunde-elusse ja ilumaitsesse nagu keemialisel lahutusel ära sulatab. See organ ja see ferment on ainult olewiku-inimesel, kes ühtlasi tulewiku-inimene on, mitte muil, ja ainult niisugune suudab neid ka teise waimuhõimlise isiku estetilises teoses ära tunda ning wiimase wäärtusest täiel määral lugu pidada.
Leo Saalepi tänane mäng esines mulle kui üksainus suur ja wägew tõendus selle minu ootuse ja lootuse tiiwul siia kaasa toodud wäite kohta: mida ma kunstniku närwiliste käte alt sensitiwsuse murdlainetel wälja kuulsin woogawat, see oli muusikaline futurismus, see oli kunstiline tulewiku-hing olewiku ihu sees, see oli kangelase püha hoolimatusega korda saadetud rewolutsioniline tegu! Kas ta meile wanemat wõi uuemat pakkus — ikka helises kunstniku ettekandele see weel nimeta uus, see alles idanew tulewane seaduslisel sünniwärinal kaasa, isegi helitöödes, mille loojate primitiwne hing hallis minewikus uinub, seda selgemana ja wõimsamana aga modernides toodetes, iseäranis kunstniku enese wäikeses etüdis, mis igast mõistwast meelest ja walminud waimust läbi huikas nagu pasuna-karjatus kõrgematelt sfääridelt.
(Üksikud elawad braawo-hüüded)
