Lehekülg:Tabamata ime Wilde 1912.djvu/206

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
206


Kolmas preili
(endistest, pathosliselt)

Meister, kui Teie oma higirätti enam ei tarwita, siis pidage meeles, et see minu igawene omandus on!


Leo

Mui on weel teine, preili.


Kolmas preili
(nähwab tal ninaräti käest)

Siis wõõrandan ma ta kohe!


(Üksikuid naeruturtsatusi on kuulda)

Kull
(eespoolel, habet silitades neiu Pedakile)

Ja, ja — kui sa wäljamaalt tuled! Mis baldrian kassile, seda on wäljamaa eestlasele. — Mis Te arwate, preili — kas ei kuluks meilegi ära endid sinna jälle korraks „täiendama“ minna?


Laurits
(Saalepi ringis)

Aga kõike seda wõime söögilauas paremine harutada. Roale, herrased, kui ma paluda tohin! Aeg on juba muidugi hiliseks jäänud. Allons! Allons! (Istutakse Lauritsa juhil lauda, kus juures niihästi Lilli kui ka Eewa Leost eemale ja teineteisest lahku nõnda istuma sattuwad, et Leo mõlematele wabalt otsa wõib waadata. Lilli kõrwale istub dr. Waik. Pr. Paula ja Juta istuwad kõrwuti. Laurits annab kellneritele käskusid, serwerimine algab sedamaid; herrad täidawad klaasisid.)