Heinmann
Ma soowiksin, et Teil õigus oleks, preili Pedak. Aga ma ei saa ühest kummitusest lahti, mis mulle saalis sisemise silma ette tükkis. Ma nägin poodiumil korraga musta frakki ja walget kaelasidet ilma peata. Ja see peata kuju sai lüliks määratumale ring-ahelale, kokku rongitud niisamasugustest mustadest frakkidest ja walgetest kaelasidemetest. Aasta aasta kõrwa sügisest kewadeni liigub see üleilmline ahel, see tontline leinarong oma ühetooniliste lülidega wäikelinnade suurematest ja suurlinnade wäiksematest saalidest läbi. Need lülid — nad tulewad, lähewad, ununewad, — tulewad jälle, lähewad jälle ja ununewad sellesama õhtuga jälle, — ja kui üks ja teine wiimaks enam ei tule, kuna nende asemele uued on astunud, siis ei küsi keegi, kuhu nad jäänud ja mis neist saanud: nad on tasahiljukesi suurde rahwuswahelisesse koguhauda warisenud — elawalt, aga enamaste murtud muusikandi-südamega. Õnn sellele, kes neist siis weel oma jõu kohase töö tarwis kõlblik on.
Lilli
(on Heinmanni kõnelemise jooksul pahemalt poolt sisse astunud, silmab eespool ligistikku koos seisjaid ja jääb neid ukse eest wargsi põnewalt kuulatama ja waatlema, kuna tema näo peal ühtelugu kaswaw suur wõõrastuslik imetelemine laiali walgub, iseäranis Eewa tähenduste mõjul)
Salme
(on Eewa käewarrest kinni hakanud; pitsitatud toonil tasa)
Pessimismus!
