all. Ja mul polnud aimugi, mis minu igatsust siin ootab — kas lahtine wõi kinnine uks. Wiimasel puhul — sa näed, kui hea ärimees ma olen — oli mul sind ikka weel tarwis —
Lilli
Sa ei tahtnud musta wett enne maha kallata, kui puhas käes on?
Leo
Õige küll. Aga ma wõisin ennast seega wabandada, et sina selsamal olukorral algusest peale mitte paremine ei teinud.
Lilli
Mina?
Leo
Ja, Lilli. — Ma ei taha sind süüdistada mitte mõtteski; seks pole mul nüüd enam asju ega tarwilist tigedust. Aga ma pean midagi ära tähendama, mis meie senist wahekorda aitab selgitada ja seega minu teguwiisi õigeste walgustada.
Meie abielu — petlikud hilbud ümbert kistud — oli üsna lihtne ja kaine tulu-ühendus, teataw äriline wõrrend. Sina ja mina — meie olime kaks sootsiust, ühte heitnud kummagi isikliste wajaduste sunnil. Minul oma kutses oli sinu tõuke- ja tõstejõudu ning selle kõrwal sinu ainelist abi tarwis — sina jälle spekulerisid minu tulewase loorberi peale.
Lilli
(tuksatades, lõikawa tooniga)
Kes sinule selle meeletuse pähe pistis?
