Leo
(leplikult)
Wäga wõimalik, Lilli. — Kuid parem oleks, kui me sellest asjast täna enam ei kõnele. Aeg on kasin — ma pean riideid wahetama — — Kas minu frakk juba ära toodi —? (Silmab uut kleiti Lilli seljas) — Ja soo — sina oled juba walmis!
Lilli
Meil pole weel ruttu, armas sõber. Ka ei tarwitse sa karta, et mina sinu tuju ja rahu õhtu kahjuks kudagi rikun. Nagu näed, waatan ma naeratawa jahedusega sinu salajase — hm — ütleme: meepotil-käimise peale, — seda jahedamalt, et mul mitte teadmata pole, kudas just räägitaw meepott lapsi ligi oskab awateleda. (Naeratades)
Minu poisike nägi mitme aasta tagant oma endist leegikest; sellel oli tema kuluga kaetud kunstniku-südame kohta weel pisut wana süütewõimu, teda kipitas teada saada, kas ehk sealpool ka midagi weel tuha all hõõgub, ta arwas seda wast leidwatki, ning lõbustas end natuke oma leiuga — jumalukene, see kõik on ju inimlikult mõistetaw ja aruka naise seisukohast mitte liiga traagikalik. Muudkui minu heal poisil peaks nüüd julgust olema seda naerdes üles tunnistada. Ta wõib ka natuke punastada — ma pööran silmad ära.
Leo
(pehmelt)
Ma arwan ikka weel, et sündsam oleks, kui meie selle kõne-aine praegu puutumata jätaksime.
