Lehekülg:Tabamata ime Wilde 1912.djvu/165

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
165


Lilli
(tõmmab käe tagasi)

Kas see Eesti salongis juba kodune on?


Waik
(naeratades)

Ma olen europlane. (Läheb, pöörab aga läwel järsku ümber)

Weel midagi, armuline proua: kas ma tohiksin pidulauas Teie truu kõrwamees olla?


Lilli
(pead nokutades)

Katsuge õnne!


Waik
(kumardab ja läheb)

Lilli
(pöörab näo aeglaselt ukse poolt tagasi, ta huulte ümber mängib pool põlglik pilge; siis aga wõtab piinaw rahutus tema üle uueste wõimust, ta waatab hirmunult kella, surub ühe käe rinna, teise meelekoha wastu ja ümiseb kaswawal ahastusel)

Ja — — ja — — ja! — — Alasti — — alasti — — alasti! (Ta on diiwanile lähenenud, wajub poolpikali selle peale, pigistab silmad kinni ja hoigab weidike aega tasakeste, kuni wiimaks kramplikud sisemised tuksatused ta rinda wapustawad. Järsku lööb ta kuulatades silmad lahti, kähwab istukile ja pöörab näo hingamist peatawal põnewusel oodates kesk-ukse poole)