see on, nagu ta ise kinnitab, laew ilma tüürita, wedur ilma auruta. — Aga istume, minu hea Paula! Ma tahaksin sinu armast ja ikka weel nii rõõska nägu rahuga waadelda ning seejuures sinuga mõne sõna pikemalt juttu westa.
Paula
Kas meie wadin ehk magajale tüütawaks ei saa?
Lilli
Oh ei! Kui ta hommikuti wiimaks uinub, siis magab teine päris sügawaste. Ta ei kuulnud sedagi, kuidas mina toaletti tegin. — Tule, mu kannike! (Hakkab õe piha ümbert kinni, et teda diiwani juurde wiia, peatab aga, kui nad kesklauast mööda on astumas) Oota, seda õilme-toredust pean ma weel silmitsema, nii harjunud kui me lilledega ka oleme. Tänu õrna teretuse eest, õekene — ka Leo nimel! (Waatleb ja nuusutab lillesid)
Paula
Teie tänu pean enamaste Gustawile edasi andma, temal on niisugused õrnused meeles, ja siis weel mõnedele neist, kes õhtu asjata raudteejaamas käisiwad ja eneste lillekimbud siia saatsiwad. (Wõtab diiwanil istet) Õhtul tulles oleksite meie maja-esise ka kirjute laternate ehtes eest leidnud.
Lilli
See rumal hiljaksjäämine! (Silmitseb weel muid lillesid, kaugemaid lornjetiga; seejuures nagu endamisi) Orhideesid otsin muidugi asjata!
