Lehekülg:Tabamata ime Wilde 1912.djvu/152

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
152


Lilli
(wõtab diiwanil istet)

Ma kuulsin neist lookestest juba. — Sa näikse oma „päikse-naisega“ kelkiwat, laps.


Juta
(naiwse ilmsüütusega)

Igatahes, tädi Lilli, peaksid sa selle eest hoidma, et sinu kallim mitte mõne niisugusega kokku ei puutu!


Lilli
(naerab)

Seda wõin rahulikult tegemata jätta, paikene, sest tema on iga kiusatuse eest muidugi hoitud.


Juta

Nii rahulik ei suudaks mina mitte olla. (On Lilli juurde istunud, waatab temale korraga teraselt otsa)

Aga sul on nii hiilgawad silmad, tädi. Kas sa atropini tarwitasid?


Lilli

Milleks seda?


Juta

Seda tilgutatawat ju pidule minnes silma. Aga sa ütled mind eksiwat: siis siretawad su silmad loomulikult nõnda!


Lilli
(haarab äkitselt tema kätest kinni, pitsitab neid ja litsub poolsusinal wälja)

Miks sa mind kriimustada püüad, kassikene?