Lehekülg:Tabamata ime Wilde 1912.djvu/14

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
14

Lilli
(õele naeratawa lahkusega wastu tõtates)

Ja, Paula. Leo jäi ju alles tunni aja eest magama. Tema unega on üleüldse nii täbar lugu. Aga ma ei wõi kindlaste öelda, kas ma isegi nahka silma peale sain —


Paula
(õe kätest kinni hakates)

Ja, ja — see ülemäärane wäsimus —


Lilli

Kõige pealt rõõmlik ärewus! Kodu — kodu — kuue pika aasta pärast jälle kord see wana waikne emalik Eesti kodu!


Paula

See „wilistline“ kodu ei olnud sulle mitte alati nii armas, kui ma õieti mäletan. Aga kui ta nüüd sulle soe on: tere tulemast siis teist korda!


Lilli
(sulawa õrnusega)

Ta poleks mulle nii armas ja soe, kui sind ei oleks, sa kallis — kallis — kallis — kallis (suudleb õde, teda kaisutades, iga sõna juures tugewaste suu ja põskede peale)


Paula

Jumala pärast, Lilli, sa lämmatad mu ära! (Naerdes) Wist on sul — hm — mõni soowike südame peal?