Leo
Mulle tükib see esimest korda nõnda silma. — Oo, Eewa, siin saaksin ka mina terweks!
Eewa
(temale ligemale astudes)
Kas sa oma terwisel palju wiga tunned olewat?
Leo
Ma olen wäsinud. Mu meelest on wahel, kui poleks ma oma karulaanest wälja pidanud pugema.
Eewa
Ja, meie oleme alles metsa-inimesed. Sääraseid pureb kultura-kliima kõige õelamine. Wõtab weel aega, enne kui meie tõug end akklimatiserib.
Leo
Aga sina!
Eewa
Mina olen üks lagendiku weerele sattunud erand. Põlised linnalapsed saawad ennemine hakkama. Nad on taudide wastu immunsemad.
Leo
(wõtab kesklaua ääres istet)
Sul wõib õigus olla. Kuid ma igatsesin metsast wälja! Kõigest hingest! Ükski wõim poleks mind seal kinni hoidnud. Ma tundsin kõiki laane saladusi, mitte aga, mis seal musta müüri taga sünnib, kust päike tõusis ja kuhu ta jälle wajus. Seda pidin aga teada saama. Ja nõnda pugesin wälja.
